Triin Luhats: Üks väike mugav tervislik amps päästab päeva

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma pole kunagi olnud suurem uusaasta-lubaduste andja. Või kampaaniakorras treenija. Ega ka mitte dieedipidaja. Toit ja söömine on olnud ja on jätkuvalt minu jaoks nauding ja püha toiming ning paljas mõte sellest, et keegi – kasvõi ma ise – keelaks mul mõnda aega midagi isuäratavat süüa, tekitaks juba eos sellise trotsliku vastuseisu, et ma alustaks ilmselt juba kümme minutit peale sellise mõtte tekkimist peene trühvlipasta või Pavlova koogi tegemisega.

Õnneks on mind teisalt hoitud ja õnnistatud väga nutika ainevahetuse ja kehaga, mis oma vajadustest täpselt märku annab. No umbes nii, et nüüd oleks vaja veidi rohkem trenni teha, nüüd aga varustada organismi kiirelt just spinatis leiduvate (vabandust väljenduse eest, aga see on laenatud Astrid Lindgrenilt endalt) pasavitamiinidega. Nüüd aga on kanasupis leiduvate kasulike ainete isu või siis palun kohe praegu tükk tumedat šokolaadi, et tõsta kiirelt veresuhkrut, lüüa endorfiinid lakke ning panna ajutegevus täiel vungil tuhisema.

Olen alati salamisi imetlenud neid inimesi, kes neid „võtan paar kilo alla“, „olen suveks oluliselt rohkem trimmis“ ja „nüüd ja edaspidi toitun ainult tervislikult“ uusaastalubadusi annavad ja suudavad neid siis ka pidada. Mulle tundub see kõik kohutavalt suur ja keeruline ettevõtmine, nii piirav, ebaatraktiivne ja üldsegi mitte maitsev.

Samas on ka mul oma väikesed (ja mõned sealjuures paganama armsad) pahed, mis keeravad mõnikord sassi mu loomuliku fit-olemise ja plaanid kuulata alati truult oma keha märguandeid toitainete vajaduste osas.

Esiteks on mul kaks imelist väikest last, kes – nagu lapsed ikka – vajavad tähelepanu, hellust, hoolt, koos tegutsemist, arutamist, seletamist, õpetamist, koos logelemist, koos loomist ja seda kõike muidugi ideaalis kohe, kui see mõte tekib. Nad on vahel haiged ja siis ju ema muu maailm kohati sisuliselt seisab ja ootab. Neil hetkedele on emme trennid või toidukorrad sajandajärgulise tähtsusega ning tuleb leppida selle söögiga, mis võimalikul vabal ajahetkel just käepärast on.

Teiseks on mul superlahe töö, mis mind tõesti köidab, aga mis ei mahu ühegi mõistliku töögraafiku ega töökoha raamidesse. Selles on aeg-ajalt ka füüsilist, tundidepikkust liikumist. Seega tekib palju hetki, mil mul tõepoolest lihtsalt ununeb teha see paus, et süüa, või siis meenub söömine alles hetkel, mil silme ees juba pehmelt öeldes virvendab.

Kolmandaks meeldivad mulle väga igasugused spontaansused ja seiklused: lähme täna lihtsalt metsa hulkuma ja vaatame, kas leiame loomade jälgi või mõne hiiglasliku sipelgapesa, või teeme täna tööd hoopis rannakontoris. Ja siis on ju eriti mõnus, kui on kaasas ka väike tervislik amps.

Neljandaks, ma ei maga palju. See tähendab sisuliselt, et varem ärgates ja kauem üleval olles tahan ma süüa kõigepealt kell 4 hommikul, siis kell 8, kell 12, seejärel kell 19 ja kell 12 öösel jälle.

Kõige selle juures meeldib mulle olla väga heas vormis ja seda nii, et keha on rõõmus ja rahul ning kusagilt ei anna märku, et ma olen lodev, puhisev või end mingit mõttetut ballasti täis puukinud. Tahaksin, et ei mu füüsis ega mõtlemine kannata seetõttu, et olen ennast ebakvaliteetse kiirtoiduga koormanud või – mis minu puhul tihemini juhtub ja on tegelikult organismi tasakaalustatuse seisukohalt sama halb – liiga pikaks ajaks hoopis toidust ilma jätnud.

2020. aasta alguspäevadel seisin ootuspäraselt meie kliimale ja aasta alguse töötempo kasvule silmitsi olukorraga, kus kõik need mu väikesed pahed olid end rõõmsalt üles rivistanud ja irvitasid mulle üsna kurikavalalt otsa. Jõulude-aastavahetuse trall ning spontaansed käigud külla ja loodusesse olid just läbi saanud. Kui see 1-2 lisakilo kaob mul tavaolukorras üsna ruttu, siis mitte seekord.

Töötempo keris kohe aasta alguses mõnuga lakke, lapsed pookisid peale jõuluvaheaega lasteaiast ja koolist külge just need kõige pahatahtlikumad viirused ning ööunega oli mõneks ajaks üsna kehvasti.

Vorm? Bridgetjoneslikult kokku võttes – kasin. Ebamugavalt kasin.

Pärast umbes sajanda sotsiaalmeediasse postitatud uusaastalubaduse lugemist ja oma ebamugavalt kasinas vormiolekus olelemist otsustasin, et sel korral tahan ka ise olla uuel aastal parem.

Ja siis ma lubasin endale, et:

• ma ei lasku enam esimese ettejuhtuva võileiva või kohukese küüsi hetkedel, mil olen unustanud või asjaolude sunnil pidanud söögikorra vahele jätma;
• ma ei tööta järjepanu ja söömata hetkeni, mil olen väsimusest juba lödi nagu ülekeedetud makaron ja silme ees keerutavad siiruviirulised pulgakommid;
• mul on alati lauasahtlis, autos, trenniriiete või käekotis, jopetaskus, suvekodus, köögiriiulil varuks üks kiire, maitsev ja samas võimalikult tervislik amps (mul on kiiks selles osas, et ajan näpuga järge, mida toit sisaldab), mis vajalikul hetkel selle uue energiasüsti annab. Vahet pole, kas see juhtub siis koolipingis, telesaate võtetel, treeningsaalis, metsas matkates või lennukis olles.

Ja et see kõik oleks ka lihtne, mugav, maitsev ja päriselt mu organismile hea ja tervislik ning hoiaks mu vormi ka keerulistel hetkedel.

Tundub võimatu missioon? Kell 2 öösel seda artiklit lõpetades nurrub aju mingit turgutust. Kommi ei taha, võileiba ka mitte. Pere magab ja ma ei hakka praegu putru keetma ju endale ometigi. Aga mul on nüüdsest alati varuks Reztart batoonid ja Reztart FIT šokolaadimaitseline joogisegu. Proovige järele! www.reztart.ee